Eessõna
Esitan moodused "Macrolan-200" ja "Genta-100" toimeainesisalduste välja selgitamiseks võrreldes kvantitatiivselt uuritava antibiootikumi (tülosiintartraat ja gentamütsiinsulfaat) ja kindlaks määratud toimeainesisaldusega referents-antibiootikumi (Tylosin CRS 1 ja Gentamicin sulfate CRS 1) võimet bakteriaalset kasvu pärssida (edaspidi lihtsalt "tülosiini sisalduse määramine" ja "gentamütsiini sisalduse määramine"). Käesolev dokument on järg 15.01.2018 valminud Kolistiinsulfaadi sisalduse määramine "Coli-2400" preparaadis mikrobioloogilise uuringuga kirjele ja eeldab lugejalt eelnevalt mainitud tekstiga tutvumist.
Tülosiini sisalduse määramine
Euroopa farmakopöa 1 ei erista "Microbiological assay of antibiotics" peatükis tülosiini (base ehk alus) ja tülosiintartraadi sisalduse määramise viise ja läbi töötatud kirjanduses kohati ei täpsustatud, kumma vormiga on tegemist, mistõttu samastan käesoleva ülevaate raames tülosiini aluse tülosiintartraadiga.
Enamik läbi töötatud kirjandusest kasutab tülosiini kvantifitseerimiseks agardifusiooni meetodit. 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 Teadmata põhjusel soovitab USA farmakopöa 7 tülosiini sisalduse määramiseks testorganism S. aureust kasutades hoopis turbidimetric meetodit, see-eest 19 eelistas S. aureuse tülosiinile tundlikkuse testimiseks turbidimetric meetodile agardifusiooni viisi. Tülosiini kontsentratsiooni turbidimetric meetodil määrasid 17 20 21 22. Agardifusiooni ja turbidimetric meetodite täpsused võrdsustas 23. Tülosiini referentspreparaadi toimeainesisalduse fikseerimiseks kaheksas laboris agardifusiooni meetodil läbi viidud uuringust 24 välistati ainuke turbidimetric meetodil tülosiini sisalduse määramise traktaat selle tulemuste mastaapse varieeruvuse tõttu. Kuigi mainitud uuring 24 on pärit 1964. aastast, kasutaksin valiku langetamisel seda võtmeallikana, sest paljud tülosiini käsitlevatest artiklitest põlvnevad eelmisest sajandist, mis võib olla tingitud võrdlemisi vähesest huvist tülosiini vastu keelu tõttu seda inimeste raviks kasutada 25.
Uuritud kirjandusest ei selgunud konkreetset põhjust, miks peaks tülosiini sisalduse määramisel ühte meetodit teisele eelistama. Soosiksin tülosiini sisalduse määramiseks agardifusiooni meetodit selle sagedama kasutuse ja mainitud interlaboratoorse uurimuse 24 tõttu. Eelmises lõigus esitletud agardifusiooni meetodite hulgas kasutati tülosiini kontsentratsiooni leidmisel nii agarile asetatud tülosiini lahusega täidetud vorme 12 17, agarisse tehtud tülosiini lahusega täidetud õõnsusi 8 12 19 kui ka tülosiini lahusega immutatud paberdiske 9 18 23. Teised viidatud agardifusiooni meetodit rakendanud allikad määrasid tülosiini MIC-istreaking meetodil, tahkisest või ei täpsustanud kasutatud agardifusiooni viisi. Agardifusiooni meetodeid võrdleva allikana soovitab 8 tülosiini kontsentratsiooni välja selgitamiseks eelistada agarile asetatud vormide ja agarisse tehtud õõnsuste meetoditest just viimast, mistõttu kasutaksin seda ka mina, arvestades selle olevat ka kirjanduses sagedamini kasutatud meetod.
Tülosiini kontsentratsioon varieerub agardifusiooni meetodil tülosiini kvantifitseerimist käsitlevas kirjanduses 0,05 kuni 1000 µg/ml, kuid mediaan on mõne µg/ml lähikonnas. USA farmakopöa 7 pakub tülosiini sisalduse määramisel keskmiseks kontsentratsiooniks 4 µg/ml, mistõttu võiks esialgseteks oletatavateks inhibitsioonitsoonide diameetritega lineaarset seost andvateks kontsentratsioonideks pakkuda 2, 4 ja 8 µg/ml.
Uuringute läbiviimiseks kasutaksin farmakopöas 1 soovitatud "Medium A" (pH 8.0), mille inokuleeriksin 0.5 McFarland tiheduse saavutamiseks 16-18 tundi 35 ℃ kasvanud Micrococcus luteus ATCC 9341 söötmetassilt steriilse veega maha pestud settega.1
Enne söötme Petri tassidesse valamist asetaksin igale tassile sümmeetriliselt (tassi keskpunktist ~ 2,8 cm kaugusele 26) kuus silindrikujulist objekti (d ≈ 5 mm 27 28, näiteks autoklaavitud roostevabast terasest neetmutrid, mis on ehituskaupu müüvates poodides odavalt saadaval), mis jätavad eemaldamise järgselt tahkunud agarsöötmele kuus identset õõnsust. Söötmetassid inkubeeriksin pärast tülosiintartraadi erinevatel kontsentratsioonidel lahuste õõnsustesse lisamist ilma difusiooniperioodita 35 ℃ 1. Muus osas oleks katsemetoodika ja tulemuste analüüs identne Kolistiinsulfaadi sisalduse määramine "Coli-2400" preparaadis mikrobioloogilise uuringuga sisalduvaga.
Gentamütsiini sisalduse määramine
Gentamütsiini (sulfaadina) sisalduse määramiseks soovitab kirjandus ühehäälselt agardifusiooni meetodit.7 29 30 31 32 33 34 35 36 Kasutati nii agarisse tehtud gentamütsiini lahusega täidetud õõnsusi 29 31 32 34 kui ka gentamütsiini lahusega immutatud paberdiske 30 33 35 36. Vaid USA farmakopöa 7 soovitab gentamütsiini lahusega täidetud vorme. Kontsentratsioonid jäid 0,1 ja 64 µg/ml vahemikku, kusjuures USA farmakopöa 7 soovitas madalaimat kontsentratsiooni (0,1 µg/ml). Mediaanne kontsentratsioon jäi mõne kuni viie µg/ml piiresse, mistõttu võiks esialgu proovida gentamütsiini kontsentratsioone 1, 2 ja 4 µg/ml. Eelistaksin õõnsuste meetodit paberdiskide kasutusele, sest 37 arvas esimese pakkuvat paremat tundlikkust madalatel kontsentratsioonidel.
Uuringute läbiviimiseks kasutaksin farmakopöas 1 soovitatud "Medium A" (pH 7.9), mille inokuleeriksin 0.5 McFarland tiheduse saavutamiseks 16-18 tundi 37 ℃ kasvanud Staphylococcus epidermidis ATC 12228 söötmetassilt steriilse veega maha pestud settega. 1 Eelistaksin mainitud bakterit B. pumilus-le lihtsama ettevalmistusmetoodika tõttu 1 (puudub vajadus spoore koguda).
Enne söötme Petri tassidesse valamist asetaksin igale tassile sümmeetriliselt (tassi keskpunktist ~ 2,8 cm kaugusele 26) kuus silindrikujulist objekti (d ≈ 5 mm 27 28), mis jätavad eemaldamise järgselt tahkunud agarsöötmele kuus identset õõnsust. Söötmetassid inkubeeriksin pärast gentamütsiinsulfaadi erinevatel kontsentratsioonidel lahuste õõnsustesse lisamist ilma difusiooniperioodita 37 ℃ 1. Muus osas oleks katsemetoodika ja tulemuste analüüs identne Kolistiinsulfaadi sisalduse määramine "Coli-2400" preparaadis mikrobioloogilise uuringuga sisalduvaga.
Lühidalt kokkuvõttes, nii tülosiini kui ka gentamütsiini sisalduse määramiseks leian parima olevat agarisse tehtud õõnsustega agardifusiooni meetodi.
Kasutatud kirjandus
|
1. |
European Pharmacopoeia 8.0. |
|
2. |
R. Humphries. 2017. Colistin testing – Are we whacked out? |
|
3. |
The European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing and Clinical and Laboratory Standards Institute. 2016. Recommendations for MIC determination of colistin as recommended by the joint CLSI-EUCAST Polymyxin Breakpoints Working Group. |
|
4. |
J. R. Lo-Ten-Foe et al 2007. Comparative evaluation of the VITEK 2, disk diffusion, etest, broth microdilution, and agar dilution susceptibility testing methods for colistin in clinical isolates, including heteroresistant Enterobacter cloacae and Acinetobacter baumannii strains. |
|
5. |
D. Landman et al. 2008. Polymyxins Revisited. |
|
6. |
M. Albur et al. 2013. Colistin susceptibility testing: time for a review. |
|
7. |
The United States Pharmacopeia 35. 2012. |
|
8. |
M. PRZENIOSŁO-SIWCZYŃSKA & K. KWIATEK. 2008. OFFICIAL CONTROL OF MEDICATED FEEDINGSTUFFS IN POLAND. |
|
9. |
J. Kochansky. 2003. Degradation of tylosin residues in honey. |
|
10. |
G. Lilia et al. 2008. Circadian serum concentrations of tylosin in broilers after feed or water medication. |
|
11. |
S. M. Stewart et al. 1969. In-vitro sensitivity of strains of mycoplasmas from human sources to antibiotics and to sodium aurothiomalate and tylosin tartrate. |
|
12. |
Joint FAO/WHO Expert Committee on Food. 1991. Residues of some veterinary drugs in animals and foods; issue 41, part 4. |
|
13. |
G. Lilia et al. 2008. Circadian serum concentrations of tylosin in broilers after feed or water medication. |
|
14. |
M. Soliman & M. Sedeik. 2016. Pharmacokinetics and Tissue Residues of Tylosin in Broiler Chickens. |
|
15. |
G. Ziv. 1980. Preliminary clinical pharmacological investigations of tylosin and tiamulin in chickens. |
|
16. |
M. Matsuoka et al. 1997. A dyadic plasmid that shows MLS and PMS resistance in Staphylococcus aureus. |
|
17. |
F. Ban et al. 2008. Determination of Tylosin Potency by Turbidimetric Method. |
|
18. |
M. Entorf et al. 2014. Tylosin susceptibility of staphylococci from bovine mastitis. |
|
19. |
R. L. Hamill et al. 1965. Antibiotics tylosin and desmycosin and derivatives thereof. |
|
20. |
Y. He. 2013. PHOTOCHEMICAL REACTIONS OF NAPROXEN, IBUPROFEN AND TYLOSIN. |
|
21. |
A. Vargas. 2011. Tylosin tartrate adsorption onto granular activated carbon in the presence of humic acid. |
|
22. |
F. Kavanagh. 1972. Analytical Microbiology, vol II. |
|
23. |
A.-L. Myllyniemi. 2004. DEVELOPMENT OF MICROBIOLOGICAL METHODS FOR THE DETECTION AND IDENTIFICATION OF ANTIMICROBIAL RESIDUES IN MEAT. |
|
24. |
I. Davidson & C. N. Hebert. 1966. The International Reference Preparation of Tylosin. |
|
25. |
Committee for veterinary medicinal products. 2009. Tylosin, summary report. |
|
26. |
W. Hewitt. 2012. Theory and application of Microbiological Assay. |
|
27. |
J. V. Bennett et al. 1965. Simplified, Accurate Method for Antibiotic Assay of Clinical Specimens. |
|
28. |
C. K. M. Tripathi et al. 2002. Production Of Antibiotics By The Microorganisms Isolated From Natural Sources. Proceedings of the National Conference on Utilization of Bioresources. |
|
29. |
I. Phillips. et al. 1974 Serum gentamicin assay: A comparison and assessment of different methods. |
|
30. |
E. Warren et al. 1971. Four-Hour Microbiological Assay of Gentamicin in Serum. |
|
31. |
A. F. Zuluaga et al. 2009. Application of microbiological assay to determine pharmaceutical equivalence of generic intravenous antibiotics. |
|
32. |
G. A. Kumar & V. Ramya. 2012. Quantification of Gentamicin by microbial assay technique and reverse phase HPLC. |
|
33. |
F. R. Lourenco & T. J. A. Pinto. 2009. Comparison of three experimental designs employed in gentamicin. |
|
34. |
S. K. Maitra et al. 1977. Serum Gentamicin Assay by High-Performance Liquid Chromatography. |
|
35. |
A. L. Smith et al. 1974. Comparison of Enzymatic and Microbiological Gentamicin Assays. |
|
36. |
M. Baro et al. 2002. In vitro–in vivo characterization of gentamicin bone implants. |
|
37. |
J. J. Gavin. 1956. Microbiological Process Report; Analytical Microbiology; The Diffusion Methods. |